Probleemseks loetakse käitumist, mis põhjustab kahju inimesele endale või teda ümbritsevale keskkonnale. See võib olla kahju tekitamine füüsilisele (esemete loopimine, lõhkumine) või sotsiaalsele keskkonnale (verbaalne või füüsiline agressioon teiste inimeste suhtes), ennast hävitav käitumine või endasse tõmbumine.

On jõutud järeldusele, et ükski inimese käitumine ei esine niisama, iga oma käitumisega püüab inimene ümbritsevatele midagi öelda. Käitumine on kommunikatsiooni vorm, millel on alati tähendus. Seetõttu ei räägita kaasaegses klienditöös sageli enam probleemsest käitumisest, vaid tähenduslikust käitumisest, raskesti mõistetavast käitumisest või väljakutset esitavast käitumisest, sest käitumise muutmise protsessi aluseks on seda käitumist puudutavates inimestes neutraalse suhtumise kujundamine.

Probleemse käitumise käsitlused

Probleemse käitumise esinemisel on kõigi lähedaste ja/või töötajate ainsaks sooviks selline käitumine lõpetada nii kiiresti kui võimalik, sekkudes ise minimaalselt kogu protsessi. See on probleemse käitumise patoloogiline käsitus, kus inimese käitumist loetakse diagnoosist tingitud sümptomiks, mida tuleb vähendada ja kõrvaldada. Klienditöös tähendab see ebasobiva käitumise korral ravimite manustamist, vabaduse piiramist, inimese fikseerimist või ohtlike esemete keskkonnast kõrvaldamist. Tehtav töö piirdub mitte käitumise põhjuste, vaid tagajärgedega tegelemisega. Töö tagajärgedega võib küll probleemse käitumise mõneks ajaks lõpetada, kuid tavaliselt tuleb see ruttu tagasi või muutub hoopis hullemaks, sest käitumise põhjused on endiselt alles.

Probleemse käitumise konstruktiivne käsitlus tegeleb eelkõike käitumise põhjuste ja funktsiooni väljaselgitamisega. Protsess on küll aeglasem, sest sisaldab inimesest kui bio-psühho-sotsiaalsest olendist tervikpildi loomist, käitumise igakülgset analüüsi ja käitumise ning keskkonna vastasmõju uurimist. Samas annab saadud tulemus selge pildi inimese käitumise põhjustest ja funktsioonist, aluse töötavate sekkumisvõtete kasutamiseks, mille tulemusena inimese käitumine muutub.

Probleemse käitumise sekkumised

Käitumise muutmiseks valitavad sekkumisvõtted lähtuvad eelkõige normaliseerimisprintsiipidest ja on reeglina preemiapõhised. Eesmärgiks ei ole inimese muutmine, vaid teda ümbritseva keskkonna ning juhendamise kohandamine vastavaks inimese vajaduste ja võimetega.

Kui inimese vaimne võimekus on häirunud, siis enamasti on tal väga keeruline aru saada põhjus-tagajärg seostest. Seetõttu ei anna karistusepõhised meetodid käitumise muutmiseks mingisugust tulemust, sest inimene on võimetu seostama karistust oma ebameeldiva käitumisega. Probleemne käitumine jätkub ja mida karmimaks muutuvad karistused, seda võimsamaks kujuneb tulemus. Halvimal juhul põhjustab selline sekkumine inimesele täiendava psüühikahäire, sest ta on sunnitud päevast-päeva taluma stressi tekitavaid julmi ja ebaõiglaseid provokatsiooniolukordi.

Käitumise muutmiseks tulemust andvad sekkumised lähenevad protsessile teisiti. Ebasobiva käitumise karistamise asemel püütakse hoopis sobivat ja oodatud käitumist premeerida ja tunnustada.

Selleks ehitatakse inimese päev üles nii normaalseks kui võimalik, kujundatakse eakohane päevastruktuur ja tunnustatakse neid olukordi, milles inimene hästi käitub.

Probleemse käitumise ilmnemise korral sellele erilist tähelepanu ei pöörata, vaid pigem püütakse kiiresti taastada päevastruktuuris eelnevalt pooleli jäänud tegevus. See loob olukorra, kus inimesel endal tekib motivatsioon paremini käituda.